Cavalier King Charles Spaniel

 

 Cavalier king charles spaniel on spanjelitõugudest väikseim ning kuulub seltsi- ja kääbuskoerte rühma. Ta on väike, elegantne, pikakarvaline koer. Iseloomult on ta lõbus, julge, tasakaalukas, enesekindel ja loomupäraselt väga kuulekas. Erinevalt enamikest teistest kääbuskoertest on cavalier lastega suheldes väga kannatlik ja rahumeelne, kuid samas mänguhimuline. Seetõttu peetakse seda tõugu üheks kõige sobivamaks väikekoeraks lastega peredesse. Siiski kui laps teda kiusab või halvasti kohtleb, ei taha ta lapsega enam tegemist teha, näiteks jalutama minna. Cavalieri tasakaalukas temperament, väike kasv ja lihtne karvahooldus teeb ta väga sobivaks koeraks ka vanematele inimestele. Cavalier püüab alati oma käitumisega peremehe heakskiitu ära teenida, ta on kergesti õpetatav ning teda peetakse spanjelitõugudest kõige intelligentsemaks. Eneseväärikus ja hea iseloom on selle tõu puhul alati märgatav, kuna neid koeri on sajandite vältel aretatud täiuslikeks seltsikoerteks.

  Kuigi cavalier kuulub kääbuskoerte hulka on ta oma väikese kasvu kohta hämmastavalt tugev, vastupidav ja sportlik. Ta on väsimatu kaaslane pikematel jalutuskäikudel, kuid talle piisab ka oma aias ringijooksmisest. Selle tõu vähenõudlik loomus teeb kooselu temaga väga kergeks, kuid peab silmas pidama seda, et cavalier on seltsikoer ja ta tahab alati olla koos perega.

  Elegantne välimus, suurepärane iseloom ja vähenõudlikkus pidamistingimuste ning karvahoolduse suhtes (tal on pügamist mittevajav siidine karv) teeb sellest tõust ideaalse kaaslase. Peab siiski meeles pidama, et tüüpilise seltsikoerana talub cavalier halvasti üksindust, sellepärast ei tohiks teda kauemaks kui pooleks päevaks üksinda jätta, või muretsema teise cavalieri talle seltsiks. Cavalieri väike kasv ja seltskondlik iseloom võimaldab teda paljudesse kohtadesse kaasa võtta, tavaliselt tasub ta selle eest eeskujuliku käitumisega. Tüüpiline cavalier on sõbralik ja kartmatu, tal on kalduvus mitte märgata hädaohtu. Cavalier läheb iga vastutuleva koeraga tutvust tegema, sellepärast peate jälgima, et suured tigedad koerad talle viga ei teeks. Ka ei oska nad karta autosid.

  Cavalier king charles spaniel on üks Inglismaa vanimaid koeratõuge ja erinevalt teistest spanjelitest, keda kasutati jahikoertena, peeti neid aadlilossides ja kuningakojas seltsikoertena. Sajandite vältel eemaldusid kääbusspanjelid järjest enam oma jahispanjeleist esivanemaist ja muutusid täielikult aristokraatia ja luksuse sümboliks. Paljud kuulsad kunstnikud (van Dyck, Watteau, Landseer, Tizian jt.) on oma maalidel kujutanud kääbusspanjeleid, mis näitab, et neid koeri hinnati kõrgelt. Tõug on oma nime saanud kuningas Charles II järgi, kes oli alati ümbritsetud väikestest spanjelitest, keda koheldi kui kuningliku perekonna liikmeid, nad saatsid teda kõikjal: pidulikel vastuvõttudel, parlamendis ja isegi kirikus. Kroonikud kirjutavad, et kuningas veetis suurema osa ajast koerte seltsis ja jättis sellepärast tihti riigiasjad hooletusse. Et oma lemmikuile kuninglikku staatust anda, andis Charles II välja seaduse, mille järgi kääbusspanjeleil oli vaba pääs kõigisse kuningriigi avalikesse hoonetesse, sealhulgas kirikuisse. Kääbusspanjelid olid paljude teistegi kroonitud peade, näiteks James II, Henry VIII, Elisabeth I, Charles I ja Maria Stuarti lemmikuiks. Ka keskaegse Itaalia, Prantsusmaa ja Hollandi kõrgaadli seas olid nad väga hinnatud. Kääbusspanjelid olid tol ajal omamoodi staatussümboleiks. Ükski salong polnud piisavalt peen, kui seal ei lesinud patjadel mõned väikesed spanjelid.

  Erivärvilistel kääbusspanjelitel olid oma ajaloolised nimetused: kolmevärvilisi nimetati prints charles spanjeliteks; musti pruunide märkidega king charles spanjeliteks ja punaseid rubydeks. Puna-valgeid kääbusspanjeleid nimetati blenheim spanjeleiks. Nimetus pärineb 18. sajandist, samuti hinnatav täpp blenheimide pealael, millega on seotud järgmine legend: 1704. aastal toimus Blenheimi lähedal lahing, mida juhtis sir Winston Churhilli esivanem John Churhill, kes oli Malborough 1. hertsog ning Inglise armee ülemjuhataja sõjas Ludvig XIV vastu. Tema naine hertsoginna Sarah, kes abikaasa pärast väga muretses, hoidis süles oma kutsikaid ootavat lemmikkoera ja surus nimetissõrmega tema pealage. Kõik kutsikad sündisid täpiga pealael ja see märk iseloomustab blenheim spanjeleid tänapäevalgi ja on kõrgelt hinnatud. John Churhill võitis lahingu ja sai kuninganna Annalt kingiks lossi ja maavalduse Oxfordi lähedal. Võidetud lahingu auks nimetas ta lossi Blenheim Palace`ks ja tegeles seal kogu elu punavalgete spanjelite kasvatamisega.

 Kõrgaadli pühendumine oma lemmikspanjelitele tulenes kindlasti nende koerte iseloomust. Pole paremat näidet nende kiindumusest ja truudusest oma peremehe vastu kui õnnetule Šotimaa kuningannale kuulunud musta-valgekirju spanjel, kes saatis oma perenaist tapalavale ja keeldus lahkumast surnud kuninganna juurest.

  19.sajandil läks Inglismaal moodi kõik, mis oli pärit idamaadest. Moodne seltsikoer pidi võõrapärane välja nägema, sellepärast ristati kääbusspanjeleid mopside ja teiste Aasiast pärit kääbuskoertega, et saavutada soovitud lamedaninalist välimust. Ristamise tulemusena saadi tõug, keda tänapäeval tuntakse king charles spanjeli nime all. 20. sajandi alguseks oli algupärane pikaninaline tüüp peaaegu kadunud. 1926. aastal külastas rikas ameeriklane Roswell Eldridge Inglismaad ja Crufts´I koertenäitust, eesmärgiga osta vanadel maalidel kujutatud kääbusspanjeleid. Oma suureks pettumuseks ei suutnud ta selliseid koeri enam leida. Et koerakasvatajates originaaltüübi vastu huvi äratada, pani ta välja 25 naelsterlingi suuruse preemia Crufts`I näitusel esitatavale parimale isasele ja emasele koerale, kes kõige rohkem meenutab kääbusspanjeleid Landseeri maalilt “King Charles spanjelid”. Seda preemiat anti välja 5 aastat järjest ja see oli tolle aja kohta tohutu summa. Juba 1927 aastal leidis preemia omaniku, kuid võitnud koer aretuses mingit rolli ei mänginud. 1928, 1929 ja 1930 aasta võitjast Ann Son´ist sai aga uuesti loodud vana tõu esiisa.

  1928. aastal loodi Inglise Cavalier king charles spanielite klubi, kes hakkas tegelema algupärase kääbusspanjeli tüübi aretamisega. Et eristada kaht tõugu omavahel, lisati tõunimele sõna cavalier. See nimetus pärineb Charles I ajast, kelle pooldajaid sõjas Cromwelli vastu nimetati cavalierideks. Kuni 1945. aastani esitati neid kaht tõugu näitustel koos ja alles siis kinnitati ametlikult cavalier king charles spanieli tõustandard. Tänapäeval on nii Inglismaal kui mujal suure populaarsuse võitnud just taasloodud vana tüüp ehk cavalier nagu teda lühidalt nimetatakse.

  Eestisse toodi 3 esimest cavalieri 1991. aastal. Üks neist, Leedust toodud tricolour emane Evis Alice, on paljude Eesti cavalieride esiema.

  Cavalieri välimuses ja iseloomus on midagi omapärast, mis võimaldab tõsta tema peremehe meeleolu ka kõige masendavamas olukorras. Cavalier king charles spaniel on eelkõige suurepärane seltsikoer, nagu tema kauged esivanemad kuninglikud toyspanjelidki ja selles rollis on talle raske võrdväärset leida. Inimestele rõõmu valmistada on cavalieridele loomuomane kuna selle jaoks on nad sajandite vältel aretatud.

 

                                                                                                                                               Heli Järvet